Kui ma mälutreeneri ametit aastal 2002 pidama hakkasin, siis oli mu koolituste ja ettekannete peamiseks eesmärgiks õpetada selgeks võimalikult palju erinevaid tehnikaid, mille abil igasugu vajalikku infot meelde jätta. Olid selleks siis sõnade või numbrite loetelud, nimed või näod, isegi segatud mängukaardi paki järjekorda võis õppida. Ma ise olin nii vaimustuses nendest tehnikatest, sest need tõesti toimisid. Need tundusid ühest küljest nii uudsed ja huvitavad, aga teisest küljest väga lihtsad ja praktilised.
Kellele nüüd mälu värskendamiseks, kellele lihtsalt teadmiseks, siis - tollel ammusel ajal sai näiteks küll autosid juba mobiili abil parkida, aga andmeside kiirused olid tänases mõttes aegluubis – 53 kbit/s. Aasta hiljem avati uue põlvkonna 3G testvõrk ja esmakordselt sai hakata mobiili kaudu lisaks tekstsõnumitele ka piltsõnumeid saatma hakata. Kümme aastat hiljem oli terve Eesti kaetud 4G võrguga ja andmeside kiirus oli juba 100 Mbit/s.
Täna on 5G käega katsutav ja teadlased teevad juba ammu tööd 6G kallal. Arvatakse, et tulevikus lõpetatakse üldse nende numbrite panemine „G“-tähe ette ära – oleme pidevalt ja igal pool ülikiires internetiühenduses. Kas sealt ka välja saab, ei ole kindel.
Koolitades ja inimestelt tagasisidet saades hakkasin üha rohkem aru saama, et ajukurdude vahele mälusoppidesse üldse suudaks inimene midagi kinnistada, tuleb seda kõige pealt tahta teha. Tahtmine ja tahtejõud ei ole aga üks see sama asi. Sa võid küll väga tahta, aga kui ei jaksa, siis ei tule midagi välja. Kui oled päeva esimeses pooles kogu oma tahtejõu ära kulutanud, siis õhtul võid kõigest hingest üritada, aga jaksu lihtsalt pole. Ja arvestades üha kiirenevat elutempot ja tehnika arengut, jääb jaksu meil üha vähemaks ning järjepanu jaksata aina lühemaks. See on aga mobiiltelefoni aku. Kui rullid uudisvoos või mängid aku tühjaks ja laadijat ei ole, siis oledki omadega „õhtal“! Hädaolukorral ei saa isegi kedagi appi kutsuda!
Arvestades seda, kui kiiresti viimase paarikümne aasta jooksul on maailm kiirenenud ja uudised aeguvad, siis tõenäoliselt viie aasta pärast selle sama loo lugemine paneb muigama. Kui üldse oleme suutelised lugemisega siiamaani välja jõudma. Kannatus on juba katkenud ja uuem info ette võetud. Võib-olla on enamus kirjutisi muutunud juba vaadatavaks, mitte loetavaks. Lugemine nõuab ju ajus nii suurt pingutust ja kannatlikkust, et palju mugavam on liikuva pildi kaudu kõik vajalik kätte saada. Eriti veel, kui see on ägedalt edastatud. Ja kuna kiiruste kasvades vananeb ka info kiiremini, siis tõenäoliselt pärast sellist pingutust lugemise teel info omandamiseks on see lugemise lõppedes juba oma aktuaalsuse kaotanud. Siit tekibki küsimus, et miks siis üldse mäletada, kui kõik nii kiiresti aegub? Ajuteadlasedki väidavad, et kaasaegse inimese aju muutub väiksemaks ja kompaktsemaks, sest enam pole nii palju vaja mäletada. Vaja on vaid teada, kust kohast otsida! Või siiski ...!?
Lugesin mõni aeg tagasi üht 10 aasta vanust artiklit selle kohta, et tänases pidevalt uuenevas infovoos peaksime leppima sellega, et umbes poole sellest, mida me arvame teadvat, on juba vale. Teadmised aeguvad halastamatu kiirusega. Ja kui üks meie eneseusu ning enesekindluse allikaks on teadmised, siis nüüd tahetakse sellest ka pool ära võtta. Meid ümbritsevat infot on nii palju, et me lihtsalt füüsiliselt ei jõua kõike läbi seedida, lahti mõtestada ning selle kaudu siis mällu salvestada. Lisaks kinnitavad ajuteadlaselt veenvalt, et kõik meie ajju salvestunud mälestused ajas muutuvad. Meie aju on nagu Wordi fail, kus me alati näeme viimast versiooni, aga mitte seda, mis algselt kirja pandud sai. (Eeldades, et me oleme seal pidevalt muutusi teinud ja ei ole „Jälgi muudatusi“-funktsiooni sisse lülitanud.)
Ei ole küll päris korrektne öelda, et mälu on lihas nagu kõik teised, aga sarnaselt keha lihastele tuleb ka mälu hoida pidevalt kasutuses, et ta jaksaks. Üsna hiljutine ajuteadlaste avastus – neuroplastilisus – viitab sellele, et iga kord, kui me oma aju millegi mõistmiseks, lahendamiseks ja meelde jätmiseks pingutame, on järgmine kord lihtsam seda teha. Suudame kiiremini mõelda ja kulutame vähem energiat. Pidevalt sarnaseid mõtteid mõeldes ja tegevusi tehes saavutame varsti vilumuse. Aga mis on vilumuse suurim oht? Vead. Mis tähendab, et peame juba seepärast püüdma mõelda teisiti, otsima uusi lahendusi, vaatama oma igapäevategemisi nö „kõrvalt“, et märgata võimalikke veakohti. Nagu öeldakse – mugavus ja areng koos ei eksisteeri.
Siit ka järgmine põhjus, miks on mälu vajalik. Mälu ja mäletamine annab meile võimaluse ennast hinnata. Märgata muutusi ja erinevusi. Ja kui küsida, et miks seda vaja on, siis mõtleme nii, et kuna terve maailm kogu aeg areneb edasi ning kui meie ei arene, siis me lihtsalt jääme maha. Jääme teistele jalgu. Meid heidetakse kõrvale, sest oleme liiga aeglased, kohanemisvõimetud, vanamoodsad, igavad. Tehisintelligent (Artifcial Intelligent) ja masinõpe (Machine Learning) on inimese poolt loodud eelkõige juba sellepärast, et seda infohulka, mis me ise oleme neile töötlemiseks kätte andnud, ei suuda inimene enam ise hallata. Ainuke variant ongi lasta arvutite algoritmidel seda teha. Arvatakse, et lähema kümne aasta jooksul hakkab arvutite poolt loodud info maht ületama inimese poolt loodut. Inimene aga seni siin maakeral ainuke olend, kes on suuteline enda elus olemist teadvustama. Meie „mina“ ehk ego on see, mis on kujunenud välja meie elu jooksul ja mida me püüame kõigest hingest kaitsta. See tähendab, et meil on võime mõelda enda olemise põhjuste, vajaduste, ootuste ja tuleviku kohta. Juba selleks on vaja mälu kasutada, et suuta ennast inimesena tunda.
Viimase aja uuringud viitavad sellele, et 2-aastastel lastel, kes vaatavad päevas rohkem kui tund aega ekraani, on 4-aastaselt probleeme suhtlemis- ja igapäevaelu oskuste arendamisega. Kurb on see, et isegi laste õues mängimise parandav mõju vähendas seda juba tekitatud kahju kõigest ühe viiendiku võrra. Viimase kümne aasta jooksul tehtud erinevad uuringud kinnitavad, et 90% inimesi kasutavad teistega koosolemise aja jooksul telefoni. Pideva rööprähklemine mitme ülesande täitmisel on igapäevaelus üheks peamiseks põhjuseks, miks me ei suuda täielikult keskenduda oma põhiülesande täitmisele. Näiteks autoroolis telefonis kirjutamine on võrdväärne purjuspeaga juhtimisega, klassitunnis telefonis olemine piirab õppimisvõimet, pidevad teavitused nutiseadmest võivad suurendada ADHD-ga seotud tähelepanematuse sümptomeid.
Kõige silmapaistvamad mõjud pidevas ekraanis olemisel on minu arvates aga empaatiavõime ja kannatlikkuse vähenemisel. Kõik ekraanil toimuv ei tundu olevat päris elu ja kuna kõik muutub nii kiiresti, siis lihtsalt ei kannata enam oodata. Paraku aga peame tõdema, et inimese arenemine on väga pikaajaline protsess. Me võime lasta tehisintellektil silmapilgutuse jooksul töödelda läbi inimese aju jaoks hoomamatu hulga infot, aga me ei suuda inimaju sünnihetkest kohe täiskasvanuks saada. Selle imelise „tööriista“ kujunemine võtab enamikel aega umbes 25 aastat. Selleks, et kasvada füüsiliselt rusikasuurusest ligi 1,5-kilogrammiseks. Selleks, et käivitada järk-järgult miljonite neuronite vahel võrgustikud, lasta neil laguneda ja uuesti moodustuda. Selleks, et õpetada ajul emotsioonidel tunnetele reageerima ja neid elus püsimiseks õigel hetkel käivitama. Selleks, et õpetada väikeajul koordineerima meie pidevalt areneval füüsilisel kehal meie tahtmise järgi õigesti liikuma. Selleks, et imikueas käsnana sisseimataval infol hakata väikelapse ajus seletusi looma ja mõtlemismustreid kujundama. Selleks, et õpetada ajul mõistma erinevusi räägitu ja tehtu vahel, hea ja halva vahel, õige ja vale vahel. Ja saada aru, et kõik me mõtleme ikkagi erinevalt nii heast kui halvast, nii õigest kui valest. Sest me oleme inimesed. Ja me suudame mõelda. Tänu sellele, et meil on mälu, mis mäletab ja mälestusi kasutame oma enda tuleviku kujundamiseks.
Vastused puuduvad