2012.a veebruaris kirjutati ajakirjas "The Reason" Samuel Arbesmani raamatu "The Half-Life of Facts: Why Everything We Know Has an Expiration Date" põhjal sellest, et me peaksime oma tänaste teadmiste kuulutamisega veidi ehk ettevaatlikumad olema.
Tõsi ju on ja kellelegi tõenäoliselt mitte väga suur uudis, et inimese poolt loodud infot virtuaalses maailmas on juba liiga palju. Seda ei suuda ka kõige vägevamad arvutid enam läbi töötada. Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo jagas tänapäeva tehnoloogia viimase saja aasta tendentsi, et iga umbes 1,5 aasta jooksul on tehniline võimekus kahekordistunud. See tähendab, et midagi pannakse arvuti protsessori peale kaks korda rohkem või siis arvutab see enam-vähem kaks korda kiiremini. Lisasin siia juurde ühe Doominoefekti pildi, mis peaks illustreerima 1,5-kordse kasvu tendentsi ... Tegelikult ikka päris hull mõelda, mis meie ümber toimub ...
Facebook salvestab ka selle info oma andmebaasidesse, mille me plaanisime postitada, aga enne avalikustamist siiski ära kustutasime ... Selleks, et meist võimalikult head profiilipilti saada ja et siis meile jälle sobivat infot sobival hetkel ette sööta ... Seda teevad muidugi kõik sotsiaalmeedia platvormid.
Ja kui nüüd selles kontekstis mõelda, kui kiivad me oleme teinekord oma väidete, teadmiste ja mälestuste tõesuses. Mõni läheb kohe enese kaitseks endast välja! Ärritub, vihastab, vaidleb! Tõde ei tea, aga ikka muudkui seisame oma seisukoha eest.
Sadu aastaid tagasi oli noorel võimalik uut infot teada saada ainult vanematelt. Nemad teadsid ja jagasid oma esivanemate teadmisi lahkelt (või hoopis salaja!) edasi. Nüüd ei vaevu laps oodata, kuni vanemad inimesed vastuse välja mõtlevad, vaid leiavad selle kordades kiiremini virtuaalsetelt "vanematelt". Aga kumma vanema vastus tõesem on? Kumba võib rohkem usaldada? Sadu aastaid tagasi oli infot vähem ja see ka aegus aeglsemalt. Täna võib igaüks näiteks Wikipediasse kirjutada kõike, mida arvab õigeks pidavat. Ja siis teised muudkui loevad ja tsiteerivad ...
Inimese aju unustab kiiresti ja mäletab valesti. Kõike infot ei suuda me kunagi teada saada. Peame leppima pooltõega. Üldiselt aga kipub olema nii, et inimesed, kes vähem teavad, on enesekindlamad, kui need, kes teavad palju. Nagu Ülo Vooglaid ütles, et targaks ei tee mitte õppimine, vaid mõtlemine. Selleks on vaja õppida mõtlema. Iga kord, kui me õpime, saame tugevamaks. Aju saab aina paremini hakkama. Aga selleks on vaja õppida esmalt keskenduma. Olulisele. Mitte tühjale-tähjale. Mis niikuinii homseks oma väärtuse kaotab ...
Facebook salvestab ka selle info oma andmebaasidesse, mille me plaanisime postitada, aga enne avalikustamist siiski ära kustutasime ... Selleks, et meist võimalikult head profiilipilti saada ja et siis meile jälle sobivat infot sobival hetkel ette sööta ... Seda teevad muidugi kõik sotsiaalmeedia platvormid.
Ja kui nüüd selles kontekstis mõelda, kui kiivad me oleme teinekord oma väidete, teadmiste ja mälestuste tõesuses. Mõni läheb kohe enese kaitseks endast välja! Ärritub, vihastab, vaidleb! Tõde ei tea, aga ikka muudkui seisame oma seisukoha eest.
Sadu aastaid tagasi oli noorel võimalik uut infot teada saada ainult vanematelt. Nemad teadsid ja jagasid oma esivanemate teadmisi lahkelt (või hoopis salaja!) edasi. Nüüd ei vaevu laps oodata, kuni vanemad inimesed vastuse välja mõtlevad, vaid leiavad selle kordades kiiremini virtuaalsetelt "vanematelt". Aga kumma vanema vastus tõesem on? Kumba võib rohkem usaldada? Sadu aastaid tagasi oli infot vähem ja see ka aegus aeglsemalt. Täna võib igaüks näiteks Wikipediasse kirjutada kõike, mida arvab õigeks pidavat. Ja siis teised muudkui loevad ja tsiteerivad ...
Inimese aju unustab kiiresti ja mäletab valesti. Kõike infot ei suuda me kunagi teada saada. Peame leppima pooltõega. Üldiselt aga kipub olema nii, et inimesed, kes vähem teavad, on enesekindlamad, kui need, kes teavad palju. Nagu Ülo Vooglaid ütles, et targaks ei tee mitte õppimine, vaid mõtlemine. Selleks on vaja õppida mõtlema. Iga kord, kui me õpime, saame tugevamaks. Aju saab aina paremini hakkama. Aga selleks on vaja õppida esmalt keskenduma. Olulisele. Mitte tühjale-tähjale. Mis niikuinii homseks oma väärtuse kaotab ...
Vastused puuduvad