Mulle meeldivad metafoorid. Kui ma selle raamatu kirjutamist alustasin, siis tuli üht-äkki mulle pähe seos lihtsast, loogilisest ja seetõttu põnevast mängust „Kivi-paber-käärid“ (ingl k rock paper scissors).
Muidugi ma kohe tegin internetiotsingu, et teada saada rohkem selle mängu kohta ja loomulikult oli siin abiks kohe tehisintellekt. Tuleb välja, et see mäng on pärit Hiinast, on u 2000 aastat vana ja oli tuntud nimega „shoushiling“. See sisaldas mitmeid variatsioone ning mängiti sarnaselt tänapäevasele versioonile. Edasi jõudis mäng Jaapanisse ja sai tuntuks kui „jan-ken“, mis on meile tuttava mängu otsene eelkäija. Sealt on pärit ka käemärgid: kivi (guu), paber (paa) ja käärid (choki).
Euroopasse jõudis see 20.sajandi alguses. Vähe sellest, et see tänu oma ettearvamatusele on lõbus ajaviide või siis kiirete valikute tegemise võimalus, on seda palju uuritud, avastatud isegi tehnikaid, kuidas ennustada vastase valikuid. Aastal 2012 valmis Jaapanis robot, mis suudab 100%-liselt võita inimesest vastasmängijat, tuvastades millisekundiga, mis kuju hakkab tema käsi võtma, reageerides sellele siis kiiresti sobiva vastusega.
Mis seos on sellel mängul selle raamatuga? Algul ma ei teadnudki. Lihtsalt mõtlesin, et kolm osa mu raamatus ja kolm kombinatsiooni mängus. Siis aga hakkasin mõtlema, et kas neid kahte sümbolit ei saaks kuidagi omavahel seostada. Et kes siis neist kolmest see „kivi“ on ja kes siis „käärid“? Paber võiks ju igaüks olla, aga keda ta siis enda sisse mässib või kelle poolt katki lõigatud saab?
Kivi selles mängus tundub olevat kõige tugevam. Ta on raske, ta on kõva. Esimene seos on see, et teda saab visata. Aga kui kivi on väike ja satub jalanõu sisse, siis ta võib väga tüütu olla. Tahaks temast võimalikult kiiresti lahti saada. Ajalooliselt on kivi kindlasti kõige kauem siin ilmas olnud. Enne seda, kui inimene betooni leiutas, kasutati suuri kive ehitistele tugeva vundamendi loomiseks. Kiviaiad on püsinud aastasadu ja neid ehitatakse endiselt just sellise püsiva väärtuse ilmestamiseks. Kahte suurt kivi omavahel hõõrudes saab igasugu veidi pehmemat materjali üsna peeneks puruks hõõruda …
Paberil on kaks poolt. Tegelikult on paberil kolm külge, aga see selleks. Ei hakka asju keeruliseks ajama.
Paberile saab joonistada ja kirjutada. Jah!
Paber kannatab kõike, öeldakse. Mhm …
Paberit kasutatakse koolis liiga palju. Tegelikult võiks ammu juba arvutisse või telefonisse kirjutada ja mitte kogu aeg puid seepärast maha raiuda. Hea point, aga ei ole päris tõsi!
Ma olen paberiga sõrme haava teinud. Jube vastik oli! Siiamaani on meeles. Tõsi.
Paberisse saab mässida igasugu asju. Saab katta ja saab ka peita, kui vaja. Tavaliselt on sellisel juhul tegemist pakkepaberiga. Aga pmst saab küll, jah.
Käärid on lõikamiseks. Kui pea "lõikab", siis saad elus hakkama. Aga üldiselt teevad käärid katki. Kui nad on teravad, siis ei tunnegi valu, sest lõige on nii kiire ja puhas. Ja nii võib ka väga ilusaid kujusid paberist välja lõigata. Aga nürid käärid jätavad karvased servad, nüsivad ja rikuvad materjali ära. Mnjah ... Eks nii võib ka hea ja vähem hea õpetajaga olla ...
Vastused puuduvad