Ennist räägiti, et koolis õppimine võiks olla põnevam, interaktiivsem, tänapäevasem. Vot nüüd olemegi kõik uues olukorras, kus kõik tuleb teistmoodi selgeks õppida. Interaktiivsusel on ka üks oht. Kui õppimine muutub ilma õppija enda pingutuseta lihtsamaks tänu sellele, et see on talle tehtud nii huvitavaks, siis ei õpi aju pingutama. Nii nagu arvuti- ja telefonimängud on loodud sellisteks, et need haaravad mängija endasse. Kool võiks või isegi peaks jääma selleks keskkonnaks, kus ongi vaja vaeva näha. Kui me noores eas ei õpi oma keskendumisvõimet kontrollima, siis on meil vanemas eas ees ootamas tõsised probleemid. Seda vist võime juba enda ümber ringi vaadates täitsa hästi märgata ...
Üldiselt ei ole meie mäluga häda midagi. Nii palju, kui mina 17 aasta jooksul, mil olen mälutreenerina töötanud, olen õppinud, lugenud ja kogenud, siis enamustel ongi mäluga kõik väga hästi. Meie probleemiks mittemäletamisel ei ole niivõrd mälu, kuivõrd tähelepanu. Kui ei märka, ei huvita, ei jaksa, siis ei jõuagi info ajusse ja hiljem pole sealt midagi välja võtta. Aju on küll nagu lihas, mida tuleb pidevalt töös hoida, et see püsiks nö „töökorras“, kuid treenimine ei tee teda ei suuremaks ega kiiremaks. Kunagine mälumeister Ben Pridmore ütles hästi, et treenitud inimese mälu eristab treenimata omast see, et ta teab, kuidas aju töötab ja teab tehnikaid, mille abil on lihtsam seosetut infot meelde jätta.
Meelde jätmine on protsess.
See kehtib nii õppimise kui õpetamise puhul. Kui vaadata õppija seisukohalt, siis on esmalt vaja õppida keskenduma õpitavale, seejärel peab leidma või looma seose seniste teadmistega ning lõpuks peab seda kordama.
Õpetaja seisukohalt kehtib sama – tuleb saada (loe: võita) kuulaja tähelepanu, seejärel seostada uus info varasemalt õpetatuga ning ilmtingimata lõpus üle korrata.
Tundub elementaarse ja triviaalsena. Aga olgem ausad, te juba ei mäleta, millest täpselt ma eelmises ja üle-eelmises lõigus rääkisin. Võib-olla ei mäleta pealkirjagi. Rääkimata autorist ... Ja see ei ole mitte sellepärast, et teil oleks halb mälu, vaid te ei ole suutnud kõiki sõnu 100%-lise tähelepanuga lugeda, kõiges ei pruukinud tekkida teie jaoks isiklikku seost ning mis peamine – te loete ja sel ajal ei saa te eelnevalt loetut kuidagi korrata!
Ajuteadlased küll on aju olemust ja toimimist juba väga kaua uurinud, kuid päris selgust ikka pole. Mina olen praktik (s.t, et uuringuid ei tee, vaid katsetan kõike enda peal) ja seetõttu olen teinud ajust arusaamise endale lihtsamaks. Kõige loetu, õpitu ja kogetu järgi jagan ma inimese elu kümne aasta kaupa perioodideks. Esimene periood on küll erandlik, sest see kestab viienda eluaastani. Edasi läheb juba detsiilide kaupa. Nii vähemalt olen ma oma raamatus „Ajulugu“ seda teinud ja mulle endale tundub see väga loogiline.
Esimesed 4-5 eluaastat on inimese arengus äärmiselt olulised.
Me küll ise peaaegu mitte midagi sellest aja ei mäleta (pikaajaline mälu alles areneb selle aja jooksul välja), kuid kõik, mis meie ümber ja meie endiga toimub, määrab meie alateadliku suhtumise maailma. Selles osas on lasteaia õpetajatel väga oluline roll laste arengus. Nende lähedus, puudutused, hoolimine, mõistmine, reageerimine, reeglite loomine jms on üks osa lapse maailma kujunemisest, mis hakkab nendega terve edasise elu kaasas käima. Loomulikult on kõige aluseks peresuhted, kuid õpetaja olemasolu ei ole mitte kuidagi tähtsusetu.
Järgmine vanuserühm on 5-14.
Ma nimetan seda perioodi „mustrite loomiseks“. See on see aeg, kus hakkab laps üha rohkem mäletama oma elust, sündmustest, juhtunust, õpitust ja räägitust. Ehk siis tasapisi hakkab meelde jääma see, mida ja kuidas meile õpetatakse. Kui varasemas eas lapse „miks“-küsimustele antud vastused ei ole suurelt osalt meeles, siis nüüd hakkavad seletused ja õpetused juba ajus neuronite vahelisteks mustriteks tugevamini kinnistuma. See tähendab, et teised inimesed õpetavad lapse ajule selgeks, mismoodi tuleb mõelda, käituda, mõista, arvata, arvustada jne jne. Üks keskkonna mõju näide on see, mida Ameerika psühholoogid Eleanor Maccoby ja John Martin juba 1983.aastal avastasid. Nende sõnul hakkab hiljemalt 10-ndaks eluaastaks lastevanemate mõju laste arengus muutuma. Nad jõudsid aastatepikkuse uurimistöö tulemusena lausa sellisele jahmatamapanevale järeldusele, et „vanemate käitumisel ei ole kas üldse mingit mõju või on mõjud ühe ja sama pere lastele tugevalt erinevad“. Seletus on aga lihtne. Selleks ajaks on lastel üsna selged nende peres kehtivad ja toimivad reeglid ning hakkab tekkima arusaam, et vanemad ei mõista enam neid. Nad ei saa aru, miks sellist muusikat kuulatakse, miks selliseid mänge mängitakse, miks niimoodi riides käiakse jne. Aga kes neid mõistavad, on nende eakaaslased. Üha rohkem hakatakse käituma oma sõprade ja klassikaaslaste moodi, sest nemad mõistavad neid paremini. Siin on veel muidugi palju muid faktoreid, kuid üks, mis kindel, on see, et lastevanematena peaksime püüdma oma lastega häid suhteid hoida. Et nad räägiks meiega, kui neil on mure. Et me ei põlgaks neid ära ega hakkaks rääkima, kuidas meie ajal kõik teistmoodi oli ...
Kui nüüd meelde jätmise protsessi meelde tuletada, siis see oli – tähelepanu, seostamine ja kordamine. Eelnimetatud periood on tõenäoliselt kõige kirjum ja mitmekesisem periood võrreldes kõigi järgmistega. Sellel ajal on areng lausa tormiline. Õppimise mõttes on nende tähelepanu väga heitlik, kuid liigub vaikselt paremuse suunas. Seostamist alles aju õpib, mistõttu väga palju õpitust jääb neile meelde pigem lihtsalt kordamise ehk tuupimise teel. Aga kuna aju on veel väga vastuvõtlik, siis üldiselt ei ole meelde jäämisega raskusi. Ja treenimise mõttes ongi vaja neid veidi õppima sundida. Lihtsalt selleks, et õpiksid keskenduma ja looksid ajusse edasiseks eluks kasulikke mustreid.
Kolmas periood on vanuses 15-24 ja mina nimetan seda „õppija“ ajaks.
See tähendab, et ajus on juba nii palju oskust ise olemasolevate teadmiste põhjal uusi seoseid luua. Seda kõike tänu sellele, mis mustrid eelmisel perioodil on mällu salvestatud. Nüüd tuleb hakata õpetama isemõtlemist. Ehk siis seda, mida tegelikult ju koolist ellu kaasa võetaksegi – oskust mõelda. Ja õpetajatel on siin teha palju.
Järgmises loos kirjutan lähemalt juba sellest, kuidas siis õppida õppima!
Vastused puuduvad