Kui arvuti on andmed salvestanud ja talle antakse õige otsingusõna, siis toob ta kõik andmed sellisel kujul tagasi, nagu nad viimati sisestati. Inimese mälus on aga talletatud ja taasleitud informatsioon subjektiivne – ta on vastuvõtlik meeleoludele, arvamustele, kasvatusele ja tervele reale teistele sotsiaalsetele faktoritele. Veel üks erinevus arvuti- ja inimmälu vahel on meie võime mäletada eri andmekihte ühes ja samas meelelises „dokumendis“. Arvutimälus aga informatsioon kaob, kui sellele uued andmed peale kirjutatakse.
Küll aga meeldib mulle Dean Burnetti kirjeldus raamatus „Ajuvaba aju“ selle kohta, miks arvutimälu erineb inimese omast:
"Kujutage nüüd endale ette arvutit, mis leiab mingi mällu salvestatud informatsiooni ülejäänust olulisema olevat ja seda põhjustel, mida ei ole võimalik selgitada. Või siis arvutit, mis salvestab informatsiooni põhimõttel, millel puudub igasugune loogiline sisu, ja et te peate selle tõttu elementaarsete andmete leidmiseks juhuslikke kaustu ja kettaid läbi puistama. Või arvutit, mis avab järjepanu teie isikliku sisuga ja piinlikkust tekitavaid faile, näiteks selliseid, mis sisaldavad kogu teie kirjutatud erootilise sisuga „Mõmmi-beebi“ fännikirjandust, tehes seda vastavat käsklust saamata ja täiesti suvalisel ajal. Või arvutit, mis otsustas, et sellele lihtsalt ei meeldi salvestatud informatsiooni sisu, ja selle oma äranägemise järgi ümber tegi.
Ja siis kujutage ette arvutit, mis teeb kõiki neid asju – ja teeb neid vahetpidamata. Selline masin lendaks teie kontoriaknast välja maksimaalselt pool tundi pärast sisselülitamist, kuna seda ootab kiire ja lõplik kokkusaamine kolm korrust allpool asuva parkimisplatsi asfaltbetoonkattega ..."
Vastused puuduvad