7 normaalset aju viga

Autor jagab need „patud“ omakorda kolme ossa – esimesed kolm puudutavad unustamist, järgmised kolm valesti mäletamist ja viimane on probleem mäluga.

Püüan järgnevalt omalt poolt neid veidi avardada ning tuua ära põhjused ja soovitused nendega toimetulemiseks.

1. Unustame kiiresti

Aju ei ole suuteline kõike omandatut aktiivsena hoidma, sest see ei ole aju eesmärk. Aju esmaülesanne on meid elus hoida. Kõik muu on teisejärguline. Seepärast võtab ta uue info vastu, hindab selle olulisust seoses meie eluga ning kui vajadust ei ole, jätab selle rahule. Mis aga parasjagu aju jaoks just tundub olevat oluline, ei pruugi meie ise üldse mõista, sest aju on elanud terve elu koos meiega, õppinud koos meiega ning teab, mis on seni aidanud tal meid elus hoida ja mis mitte. See seletab ka, miks me näiteks vahest pöörame teise inimesega vesteldes tähelepanu esmapilgul täiesti tähtsusetutele asjadele (mis värvi lips või suured kõrvad või pikad jalad või parasjagu akna taga toimub vms), kuid ei mäleta, millest teine suure õhinaga meile täpselt rääkis. 

Ehk siis – kiire unustamine on ajule vajalik selleks, et oleks ruumi uut infot vastu võtta. Info töötlemiseks kasutab aju nö „töömälu“ ehk lühiajalist mälu, mis kestab kuni 30 sekundit ning selle kestel suudab järjestikku töödelda keskmiselt 7 ühikut infot. Kiiresti ununemine toimub igal hetkel ja igasuguse infoga. Te juba ei mäleta, millest ma kõigest eelmises lõigus rääkisin. Te juba ei mäleta täpselt kõike, mis te enne seda blogi lugema hakates tegite. Rääkimata eilsest, üleeilsest, eelmisest nädalast jne. See on normaalne ja nii peabki olema! Kui tahate rohkem mäletada, peate ka rohkem meenutama.

2. Hajameelsus

Igasugune mõtlemine on pingutus ja energiakulu. Et meie jõuvarusid säästa, lülitab aju meid nö „säästurežiimile“ kohe, kui ta tunneb ära mingi tuttava tegevuse, rutiini, automaatsuse. Kuna korduv tegevus enam nii suurt tähelepanu ei nõua, siis võimaldab see ajul ennast säästa ja olla valmis reageerima vajadusel mõnele eelseisvale olulisemale infole. 

Millal te viimati olite hajameelne? Mis tegite sel ajal? Tõenäoliselt midagi, millega teie aju on juba harjunud.

See võis olla auto juhtimine. (Mis on ka üks tüüpilisemaid tegevusi, mida tehes ei pea me mõtlema uuesti ja uuesti juhtimisprotsessi iga detaili peale).

See võis olla raamatu lugemine. (Lugemisoskus on meil omandatud juba ammu, mistõttu tähtedest sõnade ja sõnadest lausete kokku sidumine ei nõua enam ajul suurt pingutust.)

See võis olla kolleegi järjekordse jutuvada kuulamine. Või siis pigem kuulamise teesklemine. (Aju juba on kuulnud neid jutte varem ning kuna te olete andnud talle teada, et teid tegelikult need jutud ei huvita, siis laseb aju tähelepanu vabaks.)

Üks põhjus meie tähelepanu kadumisel nendelt tegevustelt, mis ajule enam nii atraktiivsed ei ole, on see, et tänu tehnoloogia kiirele arengule on igasugu ahvatlevat infot meie käeulatuses liiga palju. Ja loomulikult on selleks suureks ahvatlejaks nutitelefon. See, et igasugune uus info on ajule põnevam, kui igavad automaattegevused, on loomulik. Meie aju on loodud märkama uudset, aga meie aju ei ole loodud nutitelefonide jaoks. 

Hajameelsust ei oleks, kui me mõtleksime sellele, mida parasjagu teeme. Keskendu!

3. Blokeerimine

Daniel L.Schacter kirjeldab oma raamatus neid juhtumeid, kus me teame, et me teame, aga ei suuda seda vajalikul hetkel ajust üles leida. Ehk siis nö „keele peal“ kogemus. Sellist blokeerimist ei põhjusta mitte see, et me ei suuda keskenduda või hakkaks mälestused ajus hägustuma. Pigem on probleemiks see, et me satume kogemata valele mälestusele oma ajus ja kuna see on hetkel pealetükkivam, siis ei suuda me õige mälestuse peale mõelda. Teadlased seletavad seda olukorda sellega, et kui me püüame midagi meenutada, siis me aktiveerime ajus teatud piirkondasid ning samal ajal teised jäävad seetõttu vähemaktiivsemaks. Nüüd kui kogemata tuli pähe vale mälestus, siis õige mälestuse piirkond ajus on kokku surutud ja me ei suuda sealt midagi leida. Tavaliselt aitab selle vastu kõige paremini mõtlemise pinge alt vabastamine. Ehk siis tuleks loobuda õige vastuse otsimisest mõneks ajaks. Juhul, muidugi, kui see on võimalik. 
Kui aga ei ole võimalik, siis juhtub tavaliselt see, mis nüüd mõtlemise täiesti kinni jooksutab. Ehk vallanduvad emotsioonid. Neid on meil peamiselt neli - hirm, viha, kurbus ja rõõm. Nimetatakse ka üllatus- ja vastikustunnet, aga eks olegi keeruline tõmmata selgelt joont vahele, kust lõpevad tunded ja algavad emotsioonid.
Blokeeringust aitab kõige paremini vabastada harjutamine. Iga korraga lähevad emotsioonid väiksemaks ja ajutöö paraneb.

4. Õige mälu, vale allikas

Väga tihti juhtub meiega nii, et me mäletame kindlalt mingit sündmust või isegi fakti, aga ei mäleta, kust me selle teada saime. Või siis mäletame, et ma olen mingit raamatut lugenud, aga mis oli pealkiri, kes oli autor või millal täpselt seda lugesid, ei mäleta. Mul on tihti sattunud koolitusi toimumas ühes ja samas kohas. Aga kui hakkan mõtlema, et millal see siis oli, siis võin vahest poole, vahest mitme aastagagi mööda panna. Üks osa tervest infost on meeles, aga mingi osa on kaduma läinud.

Daniel L.Schacter kirjeldab üht juhtumit, kus tuntud professorit süüdistas üks naine vägistamises. Õnneks oli teadlasel vettpidav alibi, sest täpselt vägistamise ajal andis ta televisioonis intervjuud valemälestuste tekkimise kohta. See naine oli seda intervjuud vaadanud, kui tormas tuppa võõras mees, kes sooritas kuriteo. Hiljem oli aga naine täiesti veendunud, et kurjategija oli see sama mees televiisorist.

Me ei suuda kõike mäletada, mistõttu mõtleme osaliselt oma mälestusi välja.

5. Mõjutatavus

Nobeli preemia laureaat Eric Kandel Columbia Ülikoolist tõestas katsetega ära, et iga kord, kui me mingit sündmust oma mälust meenutame, me muudame seda. Mis tähendab seda, et kõik mälestused meie aju on dünaamilises liikumises. Mitte üks sündmus ei säili esialgsena. Mõjutatavus tähendabki seda, et meie aju lisab kogetud sündmusele pidevalt infot juurde iga kord, kui me selle peale uuesti mõtleme. Veel enam. Kui peaks juhtuma, et keegi on sarnast kogemust kogenud ja jagab seda meiega, lisanduvad ka tema mälestused meie mällu ning üks hetk ei tee meie aju enam vahet, mis oli esialgselt meie, mis hiljem lisandunud infokilluke. 

Mida rohkem meenutame, seda rohkem mälestusi moonutame.

6. Eelarvamus

Meie aju ei jäädvusta sündmusi nagu fotoaparaat, vaid tõlgendab neid läbi meie varasemate teadmiste, kogemuste ja uskumuste. Isegi hetke tuju võib mõjutada seda, kuidas me hiljem sündmust mäletame. 

Ehk siis - mida targem inimene, seda paremini saab ta uuest infost aru, aga hakkab kohe seda moonutama vastavalt oma mõttemustritele. Mis tähendab, et kui hiljem temaga asja arutada, on tal meeles kõik pisut teistmoodi, kui meie seda talle rääkisime. Ei saa öelda, et ta mäletaks valesti, vaid ta mäletab nii nagu tema mõtlemine seda võimaldas.

Teisalt on asjast vähem teadvale (et mitte öelda rumalale) inimesele millegi selgitamine vaevalisem, sest kuna ta eriti sellest midagi ei tea, võtab tal ka rohkem aega see endale arusaadavaks teha. See-eest aga tänu varasemate teadmiste ja kogemuste puudumisele ei hakka ta ka seda infot kuidagi moonutama, vaid mäletab enam-vähem nii nagu meie selle talle edastasime.
Liiga palju ja liiga vähe ei olegi hea. Paras on paras.

7. Mitte unustamine

Kui üldiselt pigem kipume me kurtma selle üle, et asjad kipuvad meelest minema, siis on ka sündmusi, mis ei taha kuidagi ununeda. Nendeks on negatiivsed tunded, ebaõnnestumised, traumad, õnnetused. Miks hoiab aju kauem kinni sellest, mis halvasti läks, mitte sellest, mis hästi õnnestus? Mäletate, mis on aju esmaülesanne meie kehas? Muidugi mäletate! Ellujäämine. Mis tähendab, et aju üritab kogu aeg võimalikke ohte märgata, et neist õppida ja tulevikus enam mitte nendega kohtuda.
Hoopis tähtsam on aju õppimisvõime protsess. See, mida teeb aju selleks, et kõigest halvast õppida. Nii kaua keerleb negatiivne emotsioon meie peas, kuni me leiame sellest midagi, mis annab meile õppetunni ja võimaldab tulevikus end sarnase olukorra tekkimise eest kaitsta.
Negatiivne õpetab, positiivne innustab!

Need olid katkendid raamatust "Ajulugu". Loe raamatust lähemalt.