Selles mõttes “teinekord”, et kogu aeg lihtsalt ei jõua imestada. Tavaliselt tuleb siis hoopis mehel kiirelt iseendaga tegelema hakata ja püüda paaniliselt meenutada, kus ta siis küll oli, kui naine millestki olulisest rääkida, mida mees poleks nagu kuulnudki.
Mitmete uuringute tulemused näitavad seda, et naised on palju paremad multitaskijad (loe: rööprähklejad) kui mehed. Tehes süüa või pestes nõusid või triikides pesu suudab naine samal ajal täiesti vabalt juhendada lapse kodutöid, kuulata abikaasa töömuresid, jälgida teleekraanil toimuvat ja mitte unustada pere õhtusööki ahju kõrbema. Üheks põhjuseks on sellel see, et naised lihtsalt on sunnitud seda tegema. Nad on seda teinud aegade algusest peale. Ja see tuleb neil üldiselt päris hästi välja. Meestel see üldiselt nii hästi ei õnnestu. Kuigi eks see multitasking on üks paras müüt. Tegelikult suudavad ka mehed mitut asja korraga teha. Näiteks oleks ju autojuhtimine meestel ju sellisel juhul täiesti võimatu. Vähe sellest! Nad ju toksivad isegi sõidu ajal naisele sõnumeid kohese kojujõudmise kohta. Aga naised roolis!? Lisaks auto juhtimisele ja sõnumite lugemisele suudavad nad end ka vajadusel riidesse panna ja meiki teha ...
Tõe huvides tuleb siinkohal nüüd korraks “stopp!” öelda ja mitte kedagi julgustada seda järele proovima või jätkama! Lihtsad testid tõestavad ära selle, et mitme asja korraga tegemine on oluliselt ajakulukam ja vigade tõenäosus on palju suurem, kui tehes igat tegevust eraldi. Üks levinud harjutus on see, et püüdke esmalt mõttes lugeda nädalapäevad algusest lõpuni ja püüdki fikseerida, mitu sekundit teil selleks kulus. Pakun, et 3-4 sekundit. Aga nüüd proovige teha seda sama, ainult et tähestiku järjekorras! Läheb oluliselt rohkem aega, et seda eksimatult teha! Ja sellisel juhul on kõrbenud toit üsna leebe eksimus. Autoroolis eksimine võib lõpeta väga kurvalt ...
Miks me siis ikkagi üritame pidevalt teha seda, mida teha ei tohiks ja lisaks hästi see ei õnnestu ka?
No üks põhjus on muidugi selles, et elutempo on ju nii kiire ja meil pole aega mõelda selle peale, kuidas efektiivsem olla. Aga kas ikka on nii? Kas kiire tempo on meile vägisi pealesurutud või oleme me ise sellise valiku teinud? Kas tõesti pole ise märganud, et pidevalt ühelt tegevuselt teisele üle hüpates avastame päeva lõpuks, et väga vähe jõudsime midagi korralikult ära teha. Tõsi muidugi on, et eks meid segatakse ka ikka pidevalt. Üks California Ülikooli teadlaste uuring tegi kindlaks, et üht tavalist kontoritöötajat segatakse päeva jooksul keskmiselt iga 3 minuti tagant. Ühed segajad on välised, nagu näiteks müra, temperatuur, valgus, teised inimesed. Nende viimastega ongi kõige keerulisem. Eriti tänapäevastes avatud keskkonnaga kontorites, kus kommunikatsioon on avatuse tõttu väga hea, aga keskendumine kordades keerulisem. Teised, veel raskemad segajad on aga sisemised. Need tihti tekivadki välimistest. Aga ka oma mõtetest. Need on näiteks mured, ootused, valud, teadmatus. Ka siin see viimane on kõige vaevalisem. Sellega on inimesel kõige raskem toime tulla, oma tähelepanu ühele mõttele või tegevusele suunata. Seepärast ongi palju parem töötada kollektiivis, kus ei jää vajalik info kuskile kabinetinurka kinni ning parem kasvada perekonnas, kus räägitakse suud puhtaks ja asjad selgeks. Siis on mõnusam võtta korraga üks asi ette ja teha see korraga lõpuni.
Ja nii me siis üritame päevast päeva jagada oma tähelepanu mitme asja vahel korraga, endal pea segavaid mõtteid täis ning imestame siis, kuhu aeg kaob ja miks tegemata tööd muudkui kuhjuvad. Ettenähtud tööajast jääb väheks, sõpradega ei jõua enam suhelda, kodus pinged aina kasvavad, tervis juba tõrgub ja lapsed on äkki suureks kasvanud ...
Kas tasuks äkki nüüd veidi rahulikumalt võtta? Aega ju peaks nüüd olema, et rääkida suud puhtaks ja asjad selgeks!
Kui ma oma abikaasaga tuttavaks sain, siis üllatas mind ühe asjana tema juures võime väärtustada hetke. Aeg liigub meie kõigi jaoks ühe kiirusega, aga kui sa selle märkamatult mööda lased, siis on ta läinud. Kui sa aga jätad kõik muu kõrvale ja pühendad end ainult sellele hetkele, hakkad mõistma selle hetke ilu ja väärtust. Inglise kirjanik Richard Jeffries on öelnud, et “tunnid, kui meeled on haaratud ilust, on ainsad tunnid, mil me elame”. Kui sa pole jõudnud märgata ilusaid hetki, siis pole sul ka tulevikus oma elust midagi väärtuslikku meenutada. Ainuke aeg, mil me saame midagi oma elus korda saata, on hetk, kus me viibime praegu. Tulevik on teadmata ja minevik on kõigi mälestustes erinev ...
Vastused puuduvad